kokkuvõte 12.12.2017 Viljandi Pärimusmuusika Aidas peetud loengust.

Miks me siin Viljandis oleme teinud seda, mida me teeme?

Mina olen rahvuslane. See tähendab, et armastan selle rahva kultuuripärandit, eripära ja kõike väärtuslikku, mis lubab seista võrdsena maailma kultuurrahvaste peres. Räägime identiteedist paikkondliku kultuurilise eripära mõttes. Kultuuriline eripära kui püsiväärtus on ühe rahva eneseväärikuse alustala. Ilma väärtusteta ei saa olla väärikust.

Maailm on seda rikkam paik, mida rohkem on siin kultuurilisi erinevusi, mitmekesisust. Liigirikkust. Seda põnevam ja rikkam see meie maailm on.

Pärimusmuusika Keskus sai kunagi loodud kui Eesti kultuurilise identiteedi säilitamise ja edendamise tööriist.

Nii nagu Lennart Meri oma Hõbevalget kirjutas, mõeldes Eesti rahvusliku eneseväärikuse peale, luues sellele mõttelise aluse. Nii peaksid ka meie pärimusmuusikast hoolivad inimesed hoolitsema meie muusikalise eripära kestvuse eest. Arvan, et see on meie kõikide kohus.

Veel 20 aastat tagasi ei tsiteeritud veel Eesti Vabariigi Põhiseaduse preambulat. Nendele eeldustele tuginedes sai Eesti Pärimusmuusika Keskus rajatud ja sõnastatud ka missioon:

Eeldades, et Eesti on rahvusriik ja et rahvuse olulisemaks tunnuseks on tema pärimuskultuur, on Eesti Pärimusmuusika Keskuse missiooniks Eesti pärimusmuusika elavana hoidmine, õpetamine ja propageerimine läbi elava eeskuju.

Oma tegevusega soovime me:
o muuta pärimus taas meie elu igapäevaosaks
o tugevdada Eesti rahvuslikku ja paikkondlikku vaimset isikupära
o kasvatada rahvuslikku eneseväärikust ja usaldust esivanemate vaimse pärandi vastu
o suurendada lugupidamist ja sallivust teiste kultuuride suhtes

Rahvusluse ja marurahvusluse diametraalne erinevus minu käsitluses: rahvuslus peegeldab armastust oma kultuuriväärtuste vastu, võrdsena teiste rahvaste kultuuridega ja suhtub võrdse lugupidamisega nii omasse kui muusse. Marurahvuslus peab enda oma paremaks ja arvab, et see on õigustus teiste jalge alla tallamiseks. Palun siin olulist vahet märkida!

Pärimusmuusika on ka rahva kõlaline identiteet. See kätkeb endas nii rahvalaulu traditsiooni kui ka instrumentaalset pärimusmuusikat. Keskuse sihte seades oleme inspiratsiooni ammutanud selle valdkonna suurkujudelt nii Eestist kui ka mujalt maailmast. Ungari helilooja Zoltan Kodaly on öelnud, et rahvamuusika on rahvuse muusikaline emakeel. Seda mõtet on levitanud ja edasi arendanud väga tugevalt Veljo Tormis. Ta avaldas 1972 ajalehes Sirp ja Vasar mahuka arutluse „Rahvalaul ja meie“. Seda teksti on tagantjärele hakatud kutsuma Regilaulu manifestiks. See võiks vabalt täna olla mõne väärika lehe juhtkiri.

Ilma väärtusteta ei saa olla väärikust. Pärimusmuusikuna on minu eriliseks huviks erinevate rahvaste muusikalised eripärad. Minu jaoks on põnev see, kuidas üks või teine maailma rahvas kõlab. Mis on neile omaste tunnuste tõttu selgelt äratuntav. Mis kostab Eesti taksodes, Tbilisi, New Delhi taksodes? Väga huvitav kogemus.

Paljudel meie hulgast on rahvusvaheliste muusikasündmuste kogemusi. Kui palju seal on erinevaid kõlapilte, erinevaid muusikalisi ja kultuurilisi eripärasid kosta. Tohutult võluv.

Kunagi, kui festivali hakkasime tegema, siis meie unistus oli, et Eesti muusikaline kõlapilt oleks sama isikupärane ja äratuntav kui iirlastel. Tohutult üldistades, aga loodan, et saate paremini aru, mida silmas pean.

Nagu Tarmo ütles, väga paljud unistused on tänaseks täitunud. Küsimus ongi - kuhu edasi liikuda.

Pärimusmuusika keskuse missioonis on sõnastatud: Elava pärimusmuusika propageerimine läbi elava eeskuju.

Avalikus ruumis kõlavad ülivõimsalt need muusikud, kes on selle õrnõhukese piiri n.ö. nišši ja peavoolu vahel suutnud (läbi) murda oma kunstiga. Võiks ju öelda, et selles pärimusmuusika olemus seisnebki. Kes pärimusmuusika žanri kasutades endale artistina leiba teenivad, neil on väga oluline eeskuju andev roll. Paljud tahavad nende, oma eeskujude, sarnased olla. Võib ju küsida: kas pigem ei võeta eeskuju poosist? Mis on moes, see läheb moest ära. Püsiväärtus jääb püsima. Mina usun sügavusse. Usun, et selline eeskujumudel töötab.

Sama oluline on ka õpetamine ja õpetamise süsteem, selle juurutamine. Kümme aastat tagasi ma olin tohutult uhke, kui töörühm Celia Roose eestvedamisel suutis kokku panna näidisõppekava. Seda hakati juurutama. Täna ma kuulen kahjuks, et Võrus seda õppekava enam ei rakendata. Värskas vähendatud, Põlvas seda ei rakendata. Viljandi muusikakool seda järjekindlalt teeb, aga selles on väga tugev roll Kultuuriakadeemia pärimusmuusika erialal, mis aitab tungalt hõõgumas hoida.

Võib jääda mulje, et pärimusmuusikat on kõik kohad täis, aga see ei pruugi püramiidi alumistel tasemetel sugugi nii hästi olla.

Kui toonases Kolledžis hakati rahvamuusika eriala metoodiliselt õpetama, siis (andke mulle andeks) hakati sisuliselt tegelema laiba elustamisega, sest elav traditsioon oli surnud. Arhiivimaterjali omandades, seda arranžeerides, seda taasesitades. Aitab inimene ise - oma isikliku eeskujuga. Jutt ei aita. Kõige vähem kasu on muusika edendamisel muusikast rääkides. Tuleb muusikat teha.

Pärimusmuusika keskus on juba aastaid toonud kokku muusikaõpetajaid. Neli päeva läbi praktilise tegevuse nad õpivad ja arenevad. Siit kaasa viivad nad kogemuse. See ongi see säde.

Kas keskuse töötajad ja sõpruskond on ajas muutunud? Kas turustate identiteeti või oma maailmapilti, mis sõpruskonnal on tekkinud? Vahe on. Kuivõrd tegemist on institutsiooniga, mis tugineb mingite fanaatikute kamba hõllandusel, siis selles kaljukindlas usus tegutsetakse mõistlikke ja otstarbekaid vahendeid kasutades. Kaasaarvatud turundus. Püüdsime võimalikult palju rakendada ühiskonna kaasaegsust. Eelkõige meedia, aga ka hoiakud ja poosid. Selle eest saime n.ö. ortodoksidelt nahutada ja paljud võib-olla suhtuvad teatava põlgusega meie tegevusse siiamaani. Arvan aga, et see on toonud tegelikult meile edu.

Kes on need (mainitud) „ortodoksid“ pärimusmuusikas? Need on need inimesed kelle ettevalmistus ja eluhoiakud sunnivad suhtuma põlgusega sellistesse frivoolsetesse võtetesse nagu popkultuuri kasutamine pärimusmuusika propageerimisel.

Pärimusmuusika ja peavoolužanr? Isegi popižanris ei pääse iga üritaja peavoolu. Pärimusmuusika puhul ei saa ega pea olema peavool eesmärk, aga kes oma valdkonda väga hästi valdab ja kes on teinud sellest oma leiva, ta võib selleni jõuda. Väga hea eeskuju andmise võimalus. See aga ei saa olla pärimusmuusika arendamise eesmärk, et temast saaks peavool. Toetamise ja arendamise eesmärk peaks olema, et ta muutub valdava osa inimeste elu igapäevaelu osaks. See on midagi, mis liidab seltskonda, sugukonda, sõpruskonda.