kokkuvõte 12.12.2017 Viljandi Pärimusmuusika Aidas peetud loengust

Minu ülesanne oli rääkida pärimusmuusikast tänapäeval, nii nagu see paistab õpetaja pilgu läbi. Õpetan rahvalaulu ja eriti vanemat rahvalaulu, regilaulu. Sõnapaari „vanamoodi laulmine“ olen hakanud kasutama rahvalaulu traditsioonilise esitusstiili kohta. Ei minul – ega ka kellelgi teisel – ei ole lõplikku teadmist, milline on „õige“ vanamoodi laulmine. See, mida me parasjagu teame, muutub kogu aeg.

Vanamoodi laulmine ei tähenda ainult vanade laulusõnade esitamist vana viisiga. Muidugi on sõnad tähtsad – et laulust saaks oma laul, tuleb nende tähendusele võimalikult lähedale jõuda. Ja see pole lihtne, sest sõnad on pärit teistsugusest maailmast, kus mõeldi teistmoodi. Regilaulude esitusest teatakse hästi rinnahäält, fraasipiiride peitmist ja viisi varieerimist. Aga mulle tundub selle kõrval aina tähtsam „ilma rütmita ja ilma viisita“ laulmine. „Ilma rütmita“ tähendab laulda sõnu, loomulikkude silbipikkustega ja sõnaalgusi tähele pannes – muusikarütm jääb justkui sõnarütmi alla peitu. „Ilma viisita“ tähendab laulda noodilt noodile ujudes ja „laialt intoneerides“, nii et esitamise ajal nootide kõrgused varieeruvad. Aga üldisemalt sõltuvad laulmisstiil ja laulmise tähendus laulmisruumist ja esitusolukorrast. Ruum ja olukord määravad, kuidas kasutatakse häält, kui suur või kui intiimne on laulmine, keda või mida lauluga peab mõjutama. Laulmisel on ka kehaline mõõde – kuidas keha osaleb laulmises ja kuidas lauldes liigutakse. Kõik need tunnused on omavahel seotud ja moodustavad ühe terviku.

Milleks vanamoodi laulmist õpetada ja õppida? Rahvalauludega tegelemine on kindlasti mõjutatud ideoloogiatest (rahvuslus, kohalikkus, alternatiivsus jne). Aga minu jaoks on siiski kõige tähtsam selle protsessi tunnetuslik külg: ma naudin uusi teadmisi ja kogemusi, mis viivad mind teistsuguse maailma, teistsuguse mõtlemise ja muusikani. Teadmisteni jõuab arhiivijäädvustustega töötades ja uurimusi lugedes, aga mitte ainult. Sama tähtsad on isiklikud kokkupuuted suulis(ema)te kultuuride laulikutega ja ise laulmine. Vanamoodi lauldes avastad uusi mõõtmeid nii muusikas kui ka iseendas, see on omamoodi piiride ületamise kogemus.

Regilaul on väärt alleshoidmist, sest see on eriline, põnev, ajas kaugele ulatuv osa eesti ja maailma kultuurist. Ehkki me elame kirjalikus kultuuris, võib iga hetk ja igal pool märgata seda, et ka meie tänapäeva maailm toimib suuresti just suulise pärimuse kaudu. Sellepärast mulle tundub, et meie laulutraditsiooni püsimiseks ei piisa sellest, et laulud on arhiivis, neid avaldatakse ja neist kirjutatakse uurimusi. Me peaksime hoidma elavat vanamoodi laulmist – osana tänapäeva suulisest pärimusest. Ja ma usun, et kui keegi juba on jõudnud äratundmiseni, mis on vanamoodi laulmine ja kuidas vanamoodi laulda, siis on seda tunda ka tema lavaesitustest – ükskõik, mis muusikastiili need kuuluvad ja ükskõik, kas on tegemist traditsioonitruu tõlgenduse, seade või originaalloominguga. Minu meelest on meie peamine väljakutse vanamoodi laulmiseni jõuda. Sealt saab igaüks edasi minna, mööda oma rada.