kokkuvõte 12.12.2017 Viljandi Pärimusmuusika Aidas peetud loengust

Nagu iga helilooja, tahan ma olla originaalne. Kes meist ei tahaks? Teha ainuomast muusikat mille järgi mind ja minu originaalset heliloomingut tuntakse. Rahvalauliku või -muusiku repertuaarivalikus on aga konks - millist muusikat tegelikult oodatakse esitajalt, kõik see muusika, mida rahvamuusik tahab esitada, ning mida rahvamuusikult ehk oodatakse on juba olemas kümnetes, koguni sadades variantides.

Minu muusikale ning loomingule rahva- ehk pärimusmuusikuna on tekkinud ootused. Ootused ja eeldused. Eeldused, et kõik minu esitatav pärimusmuusikalaadne looming on ehe rahvamuusika, iidne, nagu maapõuest leitud kabjaraud. Kui ma esitan omaloomingut, on järgmisel hetkel sellestki loomingust saanud rahvamuusikastandard. Juhul, kui muusikatarbija on oma eeldused minu, kui rahvamuusiku, laulu- või muusika esituse ees saanud täidetud - ta on saanud seda, mida ta ootas.

Pärimusmuusikas esitusel üks olulisi tahke on meie praegune postfolkloorne ajajärk - ühiskonna suutmatus luua uusi laialt levinud ning aktiivses kasutuses olevaid anonüümseid vormeleid laias plaanis (alati on muidugi erandeid, nende erandite vähesuse tõttu ei saa neid arvesse võtta), seetõttu me peame leppima folkloorse muusika puhul tavaliselt rahvamuusika taasesitamisega. (Miks me seda teeme, võib jääda edaspidisteks arutlusteks, siin on juba suur töö tehtud muidugi Ingrid Rüütlil, tuletan meelde tema uurimust "Pärimuskultuur kellele ja milleks.")

Tahan pöörata tähelepanu ka nö. nähtamatu ja nähtava folkloori erisustele ning koosekstisteerimistele. Siinjuures nähtav folkloor on ühiskonna aksepteeritud osa folkloorist, nähtamatu on see, mida ei aksepteerita või mida ei peeta mainimisväärseks, isegi kui on selge, et tegu on folkloorse materjaliga. (varem nt. koolifolkloor, uuemad laulud, ebatsensuursed laulud, praegusel ajal ajaviitelaulud, anonüümseks muutunud filmifolkloor, muundunud luule, lastefolkloor, ka ebatsensuursed laulud jne.) Modernne pärimusmuusika on suurendanud nähtava folkloorse osa kaalukaussi allapoole võrreldes nähtamatu folklooriga mis siiani eksisteerib eestimaa kodudes, hoovides, kus veel lapsed õues mängivad, ilma taustamuusikata kõrtsides jne... Me ei tohiks unustada, et nö. nähtamatu folkloor on sellegipoolest meie rahvakultuuri üks alustalasid, niikaua kui ta mingisuguses vormis veel elutseb.

Kuigi ma pean tõdema, et minu meelest modernne pärimusmuusika on astunud tugevalt proffessionaalse muusika kandadele ning seega ei saa seda enam nimetada rahvamuusikaks, omab see postfolkloorse ajajärgu muusika mitmeid traditsionaalse muusika tunnusjooni. Näiteks repertuaarivalik.

On selge, et muusik valib repertuaari vastavalt sisetundele - see, mis tundub "äge", võetakse repertuaari, seda viljeletakse ning esitatakse. Mis on aga see sisetunne, mis ütleb, et tegu peab olema ägeda asjaga. Siin mängib rolli, nii nagu traditsionaalses kultuuriski, materjali kättesaadavus ning loomulikult toosama oodatava tulemuse teke - toimub sama folkloorne mehhanism - esitaja on kodeerija, kuulaja kodeeritav. Kui kodeeritavast saab uuesti reprodutseerija ning seega uus kodeeritav, seljuhul mehhanism toimib. Seega, nagu popmuusikaski - öeldakse, sa ei pea tegema sada lugu vaid ainult ühe - selle, mis läheb massidesse. Muusik valib alateadlikult loo, mida ta eeldab temalt oodatavat. Omaaegse külalauliku staatusesse on astunud kättesaadav materjal – H. Tampere "Rahvalaule viisidega", V. Tormise "Regilaulik", Rahvamuusikaantoloogiad, sealhulgas kindlasti "Siberi eestlaste laulud". Lähedalasuva külalauliku või -muusiku asetäitjaks on ka õppejõud, kes aastast aastasse kasutavad samu materjale, näiteid ning praktikat. (Isegi kui õppejõududele tundub, et nad aeg-ajalt vahetavad repertuaari, ei oma see mingit tähtsust, sest nooremad tudengid kohtuvad vanemate õppijatega ning pillilaagrites ning tantsuklubides repertuaar ühtslustub mitme lennu tudengitel aastast aastasse samadel põhimõtetel) Teksti ning viisiantoloogiatest saavad kodeerijad, õppijatest kodeeritud. Kui kodeerimine on õnnestunud, siis vastavalt rahvakultuuri kirjutatud ning kirjutamata seadustele saab kodeeritust uusesitaja - ei ole mingit kahtlust, et mõjuv kood antakse edasi.

Näidetest:

Üks enim esitatud modernse pärimusmuusika hitte, kui nii võib öelda, on "hobusemäng", mille enim viljeletud variant on pärit Sangastest anonüümselt esitajalt, kirja pannud August Kiiss 1909, ära toodud Tampere "Rahvalaule viisidega" III 1958.

Mulle ei ole teada, kes oli teise- või kolmanda ringi folkloori antud laulu esimene seadja või mängija pärast mängutraditsiooni esimest hääbumist. Leegajus, Leigarid, Hellero? Ent mäng on olnud mängitav ja laul lauldav paljudes hääbumisjärgsetes seltskondades, õpetatud ja viljeletud pärimusmuusika kursustel ning Kultuuriakadeemias. Sealhulgas vähemalt viies erinevas variandis, eri kihelkondadest. Ka H.Tampere raamatus on toodud ära viis eri hobusemängu varianti.

Kiire pealiskaudne otsing meie suurepärases võrguandmebaasis www.folklore.ee/regilaul andis tulemuseks:

"Hobuse otsimine" 58 tulemust
Hobune kadunud 43 tulemust
Hobune varastatud 187 tulemust

Komplekspäringud

"lä* hob* o*", mis peaks andma eri murretes värsi “läheme hobust otsima” 48 tulemust

"nä* m* ho*", mis peaks andma eri murretes värsi “nägid minu hobust” 64 tulemust

Lõuna-eesti hobusemängu refräänides esinevad: Ollale/ hõllule/ õllale/ ellale - Karula-Sangaste-Valgamaa liinil andis 14 eri tulemust.

Materjali nagu oleks ent valitakse millegipärast vähestest. Loetlesin erinevaid seadjaid, töötlejaid ning esitajaid ning leidsin, et üht ja sedasama "läki hobest ollalee" Sangaste varianti on kasutanud vähemalt 36 gruppi/ inimest/ heliloojat/ seadjat. Nendest vähemalt 22 pärimusmuusika-ansamblit, neist kümnelt oli võimalik leida vastav lindistus - seega, nad on teinud tööd, et see nende muusikapala leviks ja oleks kättesaadav.

Väga populaarsed on väga paljud muudki rahvamuusikapalad - meile kõigile tuntud "Veere-veere päevakene", "Eia-tuia, lase kiike käia", "Uni tuli uiken, villakombalii" jne.. Teadlikult jätsin võrdlustest välja erinevate rahvamuusika-töötlusfestivalide “kohustuslikud lood” ning nö. "tantsuklubi lood" ehkki ka siin on kindlasti mõtlemisainet, miks ühel ning samal ajal Eestisse jõudnud tantsudest on jäänud mõni tantsitavaks, teine ent mitte, miks tantsitakse "Subootat", "Padespaani" ja "Krakovjakki", ent elule pole kunagi äratatud "La Negritot", "Vals Bostonit", "Toreadori" või "Pas d' Reforme'i", kuigi kõik need tantsud jõudsid Eestisse peaaegu et ühel ja samal ajal ning olid 20 saj esimesel veerandil pea sama populaarsed.

Mul on tunne, justkui me tõesti elaksime läbi neid kõiki etappe, mis kunagi toimisid rahvakultuuris - kodeerija ning kodeeritav kompavad pidevalt piire, mis on lubatud või aksepteeritud ning mis mitte. Esituse jõulise läbilöögi tingib alateadlik kindlus, et minu valitud teos on löbilöögivõimeline - peab olema, sest see teos on juba enne uut esitust vastu võetud ning toimib. Milleks valida paarisaja erineva hobusemängu seast uut, kui kodeerimissituatsioonis oli näha, et see on see, mida kodeeritav ootab ning võtab vastu, mida ta suudab meenutada ning seostada isiklikul tasandil. Rahvalaulule omane eeldus püsimajäämiseks – kordamine, luuakse iga uue esitusega. Seega, ta püsib kultuurinormides, esitussituatsioon ei ole uus ning lugu on arusaadav - on loodud kõik eeldused rahvamuusika uue laine tekkeks ja püsimiseks ajas.

Toon veel ühe tähelepaneku paljuviljeldavate laulude võrdlusel - keeleliselt ning vormiliselt on võimalik võrrelda kodeerija ning kodeeritava suhet - kas on tegu Tormise loomingu kopeerimisega, Kultuuriakadeemias või pärimusmuusika laagreis õpituga, kas laul on võetud H. Tampere raamatutest või kirjutatud maha traditsioonilisel teel - reprodutseerija esitusest kuulmise teel. Olen pannud tähele, et üsnapalju domineerib viimane tee - veel üks tahke ühendamaks rahva- ja modernset pärimuskultuuri. Muistse suulise rahvakultuuri toime-, leviku-, ning muundemehhanismid töötavad sarnaselt praeguse hüpermodernse pärimusmuusikaga: "Eia-tuiast" on saanud "Äia tuija", "Läki obest" fraasist "Läämi obest", "Veere-veere päevakene" fraasist "Veeri veeri päävakõnõ" ning vastupidi jne..

Kokkuvõtvalt võiks minuarvates öelda, et modernses pärimusmuusikas on tekkinud alateadlik kogukonna või subkultuuri vaimsus, kus oma rolli mängib nii kodeeria - muusika reprodutseerija kui kodeeritav - publik. Ning seetõttu eelistatakse alati esitusi mis kannavad samu esteetilisi norme kui aegu tagasi traditsioonilises kultuuris. Muusiku või helilooja originaalsus jääb laias pildis tahaplaanile ning püsima jääb traditsioon - ühe ja sama lähte variantide paljususe keskpunkt.