kokkuvõte 12.12.2017 Viljandi Pärimusmuusika Aidas peetud loengust

Pealkiri on provokatiivne ja tegelikult üksjagu eksitav, kuna igal muusikal on oma funktsioon ja see on alati mõttekas. Selles ettekande raames mõtisklen traditsioonilise muusika funktsionaalsete elementide kasutamise mõttekusest tänapäeva lavamuusikas.

Ennekõike kirjutan lahti terminid, mida oma ettekande kontekstis kasutan (rõhutan, et määratlen need terminid selliselt ainult ja ainult selle ettekande kontekstis ning need ei laiene ega üldistu mõne teise arutelu konteksti!):

  • rahvamuusika – suulisel teel põlvest põlve edasi antud muusika, ühe kultuurikogukonna vaimne pärand, mis ei kuulu professionaalse muusika valdkonda, mis püsib rahva mälus ja on aktiivses kasutuses.
  • pärimusmuusika – rahvamuusika ainetel loodud kunstmuusika, mis kannab endas ühe rahvakillu identiteedi tunnusjooni. See on mõeldud eelkõige esitamiseks laval ehk kuulub professionaalse muusika valdkonda.

Rahvamuusika on ajalooliselt kujunenud selliseks, nagu me teada praegu tunneme, tänu oma funktsionaalsusele. Vastavalt sellele on rahvamuusikas välja joonistunud oma esteetika, tunnused ja vorm, mis kuuluvad kokku tema ajaloolise funktsiooniga inimeste igapäevaelus.

Toon mõned näited: kiigelaulude või hällilaulude laulmisel kasutatud spetsiifiline tämber, rütmika, intonatsioon; laulumängude puhul võib rääkida liikumisest tulenevast “laulumaneerist”, samuti mängimiseks mugavast laulutempost, mänguskeemile vastavast laulu vormist; tantsumuusikas on samuti välja kujunenud kindlad tempod, millega on mugav tantsida, tantsuga kokkusobivad varitsioonid jne. Neid näiteid võiks tuua veel ja veel.

Pärimusmuusika funktsioon tänases võtmes on kunstmuusika loomine, lihtsustatuna ja üldistatuna - meelelahutus, selle kõige mitmekesisemas tähenduses. Piltlikult võiks öelda, et muusika on liikunud rehetarest lavalaudadele ja kolinud külaühiskonnast linnadesse. Pärimusmuusika puhul pole enam tegemist elava suulise traditsiooniga, muusika ei tule enamasti “emapiimaga” kodudest kaasa, seda õpitakse koolides ja kursustel, omandakse raamatute, arhiivisalvestuste ning õpetajate abil. Väga vähe kasutatakse kiigelaule kiikumiseks, hälliliaule lapse uinutamiseks, laulumänge jõulupühade veeretamiseks, sabatantsu pulmarituaalide läbiviimiseks jne.

Rahvamuusika funktsioon praegusel ajal on laias laastus olla inspiratsiooniallikas pärimusmuusika loomisel.

Luues rahvamuusika baasil pärimusmuusikat, on mul tekkinud nii mõnedki võtmekaaluga küsimused:

  • Kas saame pärimusmuusikasse üle kanda rahvamuusika “vanade” funktsioonide esteetikaid ja tunnuseid, mis kujunesid välja elava suulise traditsiooni ajajärgul?
  • Milliseid tunnuseid, esteetikaid saame praegusesse aega ja esitusse üle tuua? Milliseid ei saa? Miks ei saa?
  • Ja mis peamine – kas me üldse tahame neid üle kanda ja kasutada? Kas see on tänapäeva loovisikule üleüldse oluline? Kas see on tänapäeva kuulaja jaoks oluline?
  • Kas me lavamuusikutena saame midagi teha selleks, et see kuulaja jaoks taaskord oluliseks muutuks?

Kuna see teema on minu elus olnud aktuaalne juba pea 15 aastat, kirjutasin sama küsimuse laulumängude baasil enda jaoks lahti oma magistritöös. Viisin läbi intervjuud pärimusmuusikutega, uurisin neilt, mida nemad oluliseks peavad, kui rahvamuusikat lava jaoks töötlevad. Intervjuudest selgus, et paljud muusikud suhtuvad rahvalauludesse, s.h. laulumängudesse peamiselt siiski kui muusikalisse materjali ja ei mõtle oma seadetes selle algse funktsionaalsuse, liiatigi veel selle säilitamise peale.

Minu küsimus on: kas traditsiooniliste rahvamuusika tunnuste kasutamine pärimsumuusikas takistab loomingulist vabadust või loob hoopis lisaväärtuse?

Mõned näited ja võimalikud põhjused, miks sageli ei kasutata traditsioonilisi tunnuseid:

  • tämber, rahvaluludes sageli esinev nn rinnaregistris laulmine tundub tänapäeva popmuusikast tulenevaid hääle tekitamise esteetikaid arvestades võõras. Läbi võimenduse mõjub rinnaregistris laulmine liiga valjult ja pealetükkivalt. Keeruline on nn “suure häälga” saavutada isiklikku, jutustavat tasandit.
  • intonatsioon – tänapäeva tempereeritud pillid ei võimalda “arhailiselt intoneerida”.
  • rütmika – rahvalaulus tihti esinev “ilma rütmita laulmine” (tegelikult sõnarütme järgiv laulmine) ei sobi “tiksu” järgi mängivatele muusikutele.
  • vorm – selle järgimine kammitseb mingil määral muusiku loomingulist eneseväljendust.
  • tänapäeva popmuusikal on endal kindlad väljakujunenud vormid ning formaadid, mille sisse ei mahu pikad rahvalaulud.
  • traditsioonilise vormi järgmine võib osutuda kasutuks, kuna publik ei oska enam neid tantse ja mänge.

Valik põhjendusi, miks siiski võiks vanu tunnuseid ka tänapäeva lavamuusikas kasutada:

  • tämber ehk nn rinnaregistris laulmine - tänapäeva ühtlustunud muusikapildis mõjub see omanäoliselt. Oma identiteedi teadvustamine on huvitav nii kunstnikule kui kuulajale.
  • intonatsioon ja rütmika – mõjub ergu ja erilisena, kui solist leiab bändi sees võimaluse selle esiletoomiseks, seadete tegemisel nõuab muusikutelt nutikust ja tundlikkust.
  • vorm - laulumängude ja ka tantsude puhul loob traditsioonilise vormi säilitamine lavaesituses omamoodi lisaväärtuse – sa saad panna publiku süsteemselt liikuma. See on heaks vahendiks publikuga tegelemisel, läbi liikumismustrite on lihtne suunata inimesi aktiivsele kaasategemisele ja kujundada seeläbi passiivsest kontserdikuulajast osaleja, kelle panusest sõltub kontserdi kulg.
  • pärimusmuusiku kui publiku õpetaja, minevikuteadmiste tutvustaja ning eeskuju roll tänapäeva kultuuripildis!

Need, kes tänapäeval pärimusmuusikat seavad, on rahvamuusikat sageli koolis õppinud. Seal tutvustatakse neile meie muusikatraditsiooni eripalgelisust, kindlasti räägitakse ka põhjalikult traditsioonilise muusika funktsioonidest, tunnustest, esteetikatest. See on see tööriistakast, millega minnakse lavale ja eks see ongi iga loovisiku sisemine äratundmine, mida ta sellest oluliseks peab ning mida lavalt edasi jagab. Eelkõige määravad tulemuse muusiku teadmised, kogemused ja äratundmised, millest ta aru saab ning mis teda kõnetavad.