kokkuvõte 12.12.2017 Viljandi Pärimusmuusika Aidas peetud loengust

Muusika ei tähenda pelgalt helisid ja rütme, muusikalisi vorme, harmooniaid, disharmooniaid jne. Heliloomingut on ikka seostatud ka valdkonnapiiridest üle ulatuvaga, filosoofiliste ja ühiskondlikke ideedega, muusikast on otsitud kontseptsioone ja sõnumit. Muusika kaudu arendatakse ja väljendatakse kultuurilist kuuluvustunnet, tänapäevaste inimeste identiteet on muusikaga tihtipeale ühel või teisel moel seotud.

Sageli on see side või sõnum muusikale ideoloogilis-propagandistlikel eesmärkidel lisatud, veider ja kunstlik. Nõukogude ajal tuli heliloojal värske teos nii mõnigi kord pühendada kui mitte lausa “Suurele Oktoobrile”, siis näiteks prantsuse vastupanuliikumisele. Nõukogude Liit armastas korraldada ka rahvusvahelisi festivale, kus muusikud edendasid rahuvõitlust, protesteerisid USA sekkumise vastu teiste riikide siseasjadesse jne. Need olid kummalised üritused, ehkki andsid võimaluse kuulata head maailmamuusikat.

Muusika ja poliitika propagandistlik, aga ka rafineeritum, iroonilinegi seostamine võib kergesti päädida pärapidiselt. Kui Ultima Thule laulab Toomas Annuse hoovi peal “Mõisa köis las lohiseb” ja “Patrioot ei ole idioot”, on selge, et võti paradoksi tõlgendamiseks peitub loos “Tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka”. Aga kui Psühhoterror röögib lavalt “Ära maksa maksu”, misjärel astub üles Ivo Uukivi, st juhtiv maksude optimeerija kunstirahva seas, siis ei saagi aru, mis on punk ja mis võtmes selle kõigega suhestuda?

Ent ka meie pärimuskultuuri toel on peetud ideoloogilisi ja poliitilisi võitlusi. Nõukogude ajal oli rahvakultuuri uurimine teretulnud paljuski seetõttu, et haakus omamoodi töölisklassi elu tähtsustamise sihiga, mida kommunistid oluliseks pidasid. Regilaulu toel on sõditud saksaliku, ameerikaliku ning globaliseerumise vastu – mõelgem Jaan Kaplinskile, Hasso Krullile ja Valdur Mikitale. Pärimus on sageli asetatud kahvlisse, kus on valida nn Kaupo ja Lembitu müütide, kolonialisatsiooni omaksvõtmise ja endaksjäämise vahel. Paljud pärimusmuusika festivali külastajad otsisid 1990. aastatel pelgupaika disko ja tümpsu eest.

Nimetatud jms püüdlused on olnud ehedad ja kaasaelamist väärt, ent pärimuskultuur on seejuures oma jõu saavutanud ikkagi vastandumise teel, läbi võitluse mõne vaenlase või halvakspandud Teisega, nagu saksad, tümakas või Disney &McDonalds. Õnneks on niisuguste vastanduste kandepind murenemas. Meie rahvakultuur pole enam kuigivõrd ahistatud, vaid omab lausa üleilmset progressiivset eeskujuväärtust, kui mõelda Guardiani pikale kiidulaulule Eesti Rahva Muuseumist. Eesti pärimusmuusika tipud on maailmas tähelepanu pälvinud ja nähtavad koduses peavoolumuusikas.

Pärimus- ja regilaulusõdalaste apokalüptilised hirmud ei tundu hetkel küsimusteta veenvad. Jaan Kaplinski on väitnud, et meie ärkamisajaeelne omapära on hävida lastud, mistõttu me olevat muutunud rahvusliku iseloomuta provintslasteks ja agulirahvaks. Sellega on raske nõustuda. Vanavanemate ja endiste aegade kultuuri, vaimu ja elu-olu vastu huvi tundmise eesmärgiks ei ole ju möödunu restauratsioon, rehielamute või koguni maalinnuste aegadesse tagasipöördumine, vaid ikkagi minevikust teadlikja sellest õppidasuutev homsesse vaatamine. Oleme täna maailmas piisavalt esil ja seda omajagu kohaliku omapära toel.

Ometi on pärimusmuusika konverentsi korraldajad ära tabanud õige aja, et mõtiskleda valdkonna tuleviku üle. Nooremaid muusikuid ei paelu enam kaitseseisundis mingi kujuteldava autentse rahvuskehandi eest võitlemine või rikkumata õilsa pärismaalase kehastamine. Konverents tõi esile, et meil on hulk nori pärimusartiste, kes tajuvad end osana liberaalsest multikultuursest maailmast, kus enese eristamine ja kellegile vastandumine rahvuslikul alusel ei ole probleemitu. Mitmete näidete varal anti mõista, et nn juurtejutluses on nagu igas muuski ideoloogias omajagu tühja paatost, enesepettust ja silmakirjalikkust.

Osalt kindlasti maailmas pead tõstvast sõjakast natsionalismist häirituna väljendati soovi rahvuslikkusest distantseeruda, tegeleda koguni nt pigem maiskondliku kui rahvusliku kultuuri ja muusikaga. Ka see pole kindlasti probleemitu lähenemisviis - me ei hakka sakslaste ja venelastega ei tsaari ega ilmasõdade aega jm veel niipea (kui üldse) sarnaselt tajuma ja see väljendub kindlasti ka muusikas. Ometi ei tulene siit, et pärimuse kaudu tuleks lõpmatult mingeid võlgu ja vimmu õiendada ega ammugi mitte, et teiste eestimaalaste pärimuse ja kultuuri vastu ei tuleks hooltkandvat huvi üles näidata.

On selge, et pärimuskultuuri kaudu ei pea ainitiselt rahvuse asjadega tegelema. Samuti nagu Heiki Pärdi raamat eesti argikultuurist näitab, et etnograafias on rahvusromantilise vaateviisi kõrvale tõusnud teisedki teemad, tegelevad ka meie muusikud pärimuse toel mitte ainult rahvuslike, vaid sootuks isiklikumat laadi või hoopis kosmopoliitsete teemadega. Ansambli Naised köögis mõttemaailm haakub peenelt ja mõjuvalt naiste võrdõiglusliikumise järjekordse globaalse lainega. Maarja Nuut seob jällegi seob kohalikku pärimust gootiliku- ja nn creepy-popi suundumustega, ilmestades hästi Hasso Krulli arusaama, et kohalikku pärimust on viljakas avada üleilmsete analoogide kaudu.

Niisuguste teemade esiletõus pärimuskultuuris on täiesti loomulik ja võib mõjub hetketi ja kohati küllap kõnekamanagi kui rahvusliku asja ajamine. Samas ei ole niisugune lähenemisnurk uuemat pärimusmuusikat tõlgendades sugugi ainumõeldav. Oleme ka kogenud, kuidas Trad.Attack! värskendab moodsa rütmimuusika kaudu meie keelt ja mõtlemisevorme, Valdur Mikita propageeritud onomatopoeetikat ehk kohalikust loodusest ja keskkonnast võrsunud häältepõhist väljenduspruuki võib samuti leida Rüüdi jt helikeelest jne. Pärimusmuusika seos kohaliku, keele ja rahvuslikkusega ei ole kusagile kadunud. Pärimusmuusika toel tegeletakse lisaks väga hea muusika loomisele veel arvukate põnevate ja täiesti mõistlike asjadega.

1990. aastate teasel poolel pärimusmuusika festivali külastades ei osanud ma kujutleda, et see toona valdavalt väliste eeskujude ebaoriginaalsele matkimisele keskendunud skeene areneb nii kiiresti ja võimsalt. Täna on meil arvestatav hulk iseloomuga, st omapärase imago ja helikeelega maailmas huvi äratanud pärimusmuusikuid. Raske on leida kultuuritegijaid, kelle töö on meie pärimusmuusika edendajate saavutustega võrreldavalt viljakas ja võimas.

Sama raske on asjaomastele anda ka soovitusi, kuidas valdkonna arendamisega sama hoogsalt edasi minna. Üks meede, mis kindlasti tulutu pole, on pärimusmuusikas toimuva ulatuslikum ja sügavam mõtestamine. Paha ei teeks lausa mitu monograafia või raamatumahus eelarvamustevaba lähenemist, mis suudaksid arvesse võtta nii Mart Saare ja Veljo Tormise tehtut, ansamblite The Chieftains või The Pogues kui ka reivikultuuri jne osa eesti pärimusmuusikas. Niisuguste seoste haarav lahtikirjutamine inspireeriks uue põlvkonna tegijaid oma võimalusi veelgi avaramalt ja sügavamalt nägema ja mõistma.