Õpirände eesmärk oli täna Eestis toimuvate tantsumajade kvaliteedi ning korraldajate kompetentsi tõus läbi välisriikides õpitu. Lisaks laiendati keskuse kontaktivõrgustikku; õpiti, kuidas järjepidevalt toimunud sarnasesisulist sündmust värskena hoida ning anda hoogu selle levimisele üle Euroopa.


Eestis sai tantsuklubide liikumine alguse 1990ndatel aastatel Tallinnas Vanalinna Muusikamajas. Toona ja ka nüüd keskendutakse vanade, 20. sajandi algupoolel tantsitud kindlavormilistele seltskonnatantsudele nagu padespaan, aleksandra, ingliska jt. 25 aastaga on tantsuklubide liikumine levinud Eestis mitmetesse linnadesse ja küladesse ja huvi vanade seltskonnatantsude vastu on kasvanud aasta-aastalt. Käima on lükatud ka tantsule keskenduv festival „Sabatants“.

Kui aga maailmas veidi ringi vaadata, siis võib paljudest maailma riikidest leida katkematu traditsiooniga tantsumaju, mis jätkavad külapidude traditsioone. Eesti pärimusmuusikud ja tantsijad on seesuguseid pidusid näinud näiteks Rootsis, Soomes, Norras, Belgias, Hollandis, Austrias ja Prantsusmaal, Venemaal ja mujal festivalidel käies. Sestap otsustas Eesti Pärimusmuusika Keskus haarata initsiatiivi ja taastada tantsumajade traditsiooni ka Eestis teiste maade eeskujul. Loomulikult on see traditsioon ka Eestis olemas olnud, kus mitme küla rahvas kokku tantsima ja pidutsema tuli, ent nõukaaegne katkestus lükkas tahaplaanile vanema kihistuse tantsud ja neist lugupidamise. Algust tehti Viljandi pärimusmuusika festivalidel öise sussisahistamisega, edasi hakkasid juba aastaringselt igakuiselt toimuma ka Viljandi Tantsumajad.
Tantsumajade traditsioon sai alguse 1970. aastate esimesel poolel Ungaris (TanchazI), kus vastukaaluks lavatantsule ja kommunistlikule survele tunti vajadust säilitada oma hääbuvat pärimuskultuuri. Alates sellest on liikumine muutunud populaarsemaks ning levinud ka teistesse maadesse. Tantsumaja uudsus peitub õhtu ülesehituses, sest erinevalt tantsuklubidest on seal õppeprotsess ja pidu teineteisest lahutatud. Need, kes soovivad tantsusamme õppida, saavad seda teha tantsuõhtule eelnevas õpitoas. Muusikuid valides tähtsustavad korraldajad ansamblite kõrval ka soolopillimehi ning püüavad panna inimesi läbi tantsu taasavastama soolomängu maagilist kõla ja rütmimaastikku. Nii aitavad Tantsumajad meeles pidada, et pärimusmuusika on tantsuga väga tihedalt seotud, sest peaaegu kogu selle žanri instrumentaalmuusika on tantsumuusika.
Kui tantsuklubides on tantsijatel oluline kohanduda ja suurema seltskonnaga tantsusamme ühtlustada (Kapper:2011), siis Tantsumajas ja kõigi vanemate tantsude tantsimisele on oluline individuaalsus ja varieerimine, kas siis traditsiooni piires või ka sellest välja.

Rumeenias Sancraius toimunud tantsulaager toimus juba 25ndat korda ja osalejaid oli väga paljudest maadest ja peamiselt loomulikult Ungarist. Kuna see piirkond on suures osas ajalooliselt ungari kultuuriruum keskenduti laagris ungari tantsudele ning viiulimuusikale. Hommikul ja pärastlõunal toimusid laagris tantsu õpitoad algajatele, edasijõudnutele, kohati ka eraldi meestele ja naistele, sest ka paaristantsudes erinevad meeste ja naiste tantsusammud oluliselt. Eraldi toimusid ka laste tantsude ja laulumängude õpitoad ja poiste tantsu võistlus ning ka meeste tantsu võistlus. Iga päev olid ka laulu õpitoad, kus oli rõhk ka tantsulauludel ja laulumängudel. Kõigis õpitubades oli elav muusika ehk tants toimus pillimeeste järgi. Oli huvitav jälgida ka tantsude õpetamise metoodikat võrdlemisi suurele rahvahulgale. Keskmiselt oli igas tantsu õpitoas 100 inimest. Alustati väikestest sammudest ja lõpetati kogu sammude kombinatsiooni läbikordamisega. Edasijõudnute õpitubades tegeleti ka kehahoiaku ja keerulisemate sammu variatsioonidega, ning õpetajad jõudsid ka isiklikult erinevaid paare nõustada.

Igal õhtul toimus kohalikus pisikeses rahvamajas tantsumaja, kus mängisid nii lähedalt kui kaugelt kokku sõitnud pillimehed ja peod lõppesid alles varavalges. Õhtustel pidudel olid koos kõik põlvkonnad titest taadini ja esimesest poognatõmbest alates oli tantsusaal puupüsti tantsijaid täis. Seda oli eestlastel, kes harjunud, et tantsule minnakse eelviimaseks looks, suur rõõm näha. Rahvas oli tulnud tantsima ja ka laagrilised said harjutada päeval õpitud samme. Päevane kuumus oli asendunud öise jahedusega, ent väikese rahvamaja saalipõrand kuumendas maja uuesti üles inimeste metsikust keerutamisest ja higist.
Tantsumajas võis kogeda sünergiat tantsijate ja muusikute vahel nagu ühe pärimustantsu puhul peakski loomulik olema. Olgugi, et saalis oli üle 200 inimese, oli iga inimese tantsu ka eraldi väga huvitav jälgida. Meeste tants on väga atraktiivne ja võib isegi öelda, et edev: on hüppeid, keerutusi, trikke, jalaheiteid, jalgade tagumist käetega ja muud ning selles väljendus igaühe temperament omal moel. Võib öelda, et ei olnud kahte täiesti sarnaselt tantsivat meest, olgugi, et õpitubades siiski õpetati kindlaid liikumis- ja rütmimustreid. Küll aga on lubatud neid kõiki omavahel varieerida. Kuna traditsiooniliselt on mees ungari tantsudes juhi rollis, siis võis juhtuda, et kehvemate tantsuoskustega tütarlaps heideti pärast esimest tantsu kõrvale ja haarati koheselt mõni uus, kes paremini tantsis.

Poola õpirände raames külastasime Varssavis toimuvat Mazurki Festivali, mille raames toimus mitmeid poola tantsude õpitubasid, kus tihtipeale peamiseks õpitavaks tantsuks oligi mazurka. Palju keskenduti ka paarilisega pöörlemise õppimisele. Meile eestlastele oli suureks üllatuseks, et meile nii eheda traditsioonilise festivalina paistva festivali eluiga alles vaid 5 aastat oli. Tuleb välja, et Poola külakultuurile ja selle tähtsustamisele selle ehedal moel on alles hiljuti hakatud taas tähelepanu pöörama. Külakultuuri propageerimiseks on loodus see vahva festival ning hulga inspireerivaid video õppematerjale poola pärimustantsude kohta, mis on kättesaadav u-tube vahendusel kogu maailmale. Leiame, et eesti pärimustantsu õppele ning propageerimisele aitaksid sellesarnased eesti tantsude õppevideod palju kaasa. Kohtumine Varssavi Ülikooli tantsuõpetajaga, andis meile hulga huvitavat taustinfot Poola pärimustantsu ajaloost ja õpetamise ning õppimisvõimaluste kohta tänapäeval.

Lisaks tutvustati meile põhjalikult Varssavi etnograafia muuseumi kogusid, osalesime Mazurki festivali tantsumajades ning kontsertidel. Andsime ise eesti laulumängude õpitoa poola lastele ning mängisime eesti pärimusmuusikat festivali tantsumajas. Rootsis toimuvad tantsumajad nii suuremates linnades kui ka külades juba palju aastaid ja väga tõsiselt tegeletakse ka traditsioonilise pärimustantsuga. Erik Sahlströmi Instituut on selles vallas viimastel aastatel üks juhtivaid institutsioone, mis on nyckelharpa populariseerimise kõrval hakanud korraldama ka tantsukursuseid. On nii aastaseid kui ka lühemaajalisi kursusi. Eesti pärimusmuusika keskuse õpirände osalejad osalesid neljapäevasel kursusel, mille raames oli korraldatud ka üks avalik tantsumaja. Sellegipoolest toimusid igal õhtul ka täiesti spontaansed tantsumajad, kuna osalejatel olid pillid kaasas ja tantsuhuvilisi piisavalt. Kursus oli mingiski mõttes eksklusiivne. Kursuse juhendajad Ami Dregelid ja Andreas Berthold on tuntuimad rootsi pärimustantsu uurijad ja õpetajad, kes on osalenud ka paljudel välitöödel ja juhendanud kursusi nii Rootsis kui ka mujal maailmas.

Kursusel keskenduti kehatööle ja kehahoiakule tantsus, ergonoomikale tantsimises ning rütmile ja pulsile. Samuti oli oluline roll muusika ja muusiku sünergias tantsijatega ja igaühe individuaalse tantsustiiliga, mis saab alguse juba füsioloogilistest ja anatoomilistest iseärasustest ning ka muusikalisest kuulmisest. Kogu kursuse vältel tantsiti pillimeeste järgi. Loomulik tantsimine ei pea olema oskamatu ehk treenimatu tantsimine. Kui pärimuse kandjad suudavad ergonoomilise tantsuga iseenesest ehk loomupäraselt toime tulla tänu suurele tantsukogemusele, siis need, kel pärimuslik kogemus puudub, peavad selle saavutamiseks oma kehaga päris palju tööd tegema, et leida üles õige kehahoid ja õppida kuulama muusikat, mis väga paljuski erineb sellest muusikast, mis meid igapäevaselt ümbritseb. Oluline on õppida kuulama variatsioone pillimängus ja peegeldada neid muusikule vastu ka oma tantsus, et pillimees saaks aru, et tantsitakse ikkagi tema pilli järgi. See on ka üks nüanss, mida olen tähele pannud Tallinna ja Tartu tantsuklubides. Tantsuks mängib korraga mitu muusikut, et individuaalne suhe tantsijate ja muusikute vahel kipub hajuma. Tantsulood muutuvad ühesuguseks ja kaob pillimeeste isiklik variatiivsus. Vanasti külapidudel ühe pillimehe järgi tantsimise traditsiooni püüame jätkata ka Viljandi Tantsumajasid korraldades. Samuti kogesime individuaalse tantsu suurt võlu, mistarvis on tantsumaja formaadis ette nähtud õpitoad enne kui päris tantsuks ja peoks läheb, et oleks võimalik õpitavat kohe tantsupõrandal rakendada.

Tantsimine on väga iidne eneseväljendamise vorm, millega saab väljendada oma mõtteid keha kaasabil. Pärimustants pakub nende mõtete väljendamiseks ühe võimaliku aluse. Vanasti teenisid külade tantsuõhtud lisaks inimeste kokkusaamise eesmärgile ka kogukonna tervendamise ja kooshoidmise eesmärki. Hetkel on kogukonnad kadumas, või õigemini nende vorm on kardinaalselt muutumas. Nii on osa tantsusõprade kogukonnaks mitte külainimesed, vaid trennikaaslased või siis linnades kooskäivad klubid. Mis iseenesest on ka tore, et tullakse kokku tantsimise pärast. Tantsumajad püüavad tõsta teadlikkust tantsimisest ja pärimusmuusikast.
Nõnda kui laulude või pillilugude õppimisel tuleks eelistada kuulamise järgi õppimist, on ka tantsimisel jäljendamise teel saadav tunnetus hoopis teistsugune kui tantsumustrit raamatust lugedes. Ja see jäljendamine peab toimuma eeskujude järgi loomulikus keskkonnas, nende järgi, keda peetakse headeks tantsijateks. Eks nõnda olnud see külapidudelgi, sest tantsitakse ju peolgi ikka selle inimesega, kellega meeldib. Tuleks meeles pidada, et ka etteantud sammud ei ole jäigad reeglid, vaid on aluseks isikupärale ja oma tantsule.

Tantsimine on mõtlemine, eneseväljendus ja tähenduse loomine. Tants on ka tunnetus. Pärimustants on meie kehaline emakeel ja seda võiks igaüks natukenegi osata. Kui me oskame oma partneriga koos tantsida, kui oskame rahvana koos tantsida, küllap siis oskame ka elada. Sestap peamegi vajalikuks korraldada ka edaspidi Tantsumajasid, et see iidne tantsimise vorm ei hääbuks vaid tõmbaks ligi huvilisi, kes peavad lugu pärimustantsust ja toredatest pidudest.

Eesti Pärimusmuusika Keskuse töötajate õpiränded toimusid Rumeenias (2.-9. august 2015), Poolas (19.-25. november 2015) ja Rootsis (5. – 8. juuni 2016). Tantsumajade arengut ning rännet rahastas Erasmus+.

Autorid: Kairi Leivo ja Janne Suits