Regilaulu podcast: I HOOAEG

Laul räägib neidudest kiigel. Neidude laulmist ja kiikumist on imetlema tulnud teised külatüdrukud, kes aga ei julge kiigele tulla. Kiikudes võivad ju kuldehted rinnas üksteise vastu hõõrduda ning kuluma hakata. Kiikujad aga ütlevad, et ainus, mis siin kulub, on kiik ise. Kui aga mõelda, et neidude kaelaehted on otsekui neiu uhkuse sümbol, võib lauluteksti ka hoopis teisiti mõtestada.

Aluseks on laul Emilie Klausilt Jõelähtme kihelkonnast, kirja panid Karl Viljak ja Gustav Vilbaste 1913. a. (EKM ERA, EÜS X 2152 (25) ja 2035 (268)). Laulu toimetasid Ülo Tedre ja Veljo Tormis. Avaldatud raamatus “Uus regilaulik” (Tallinn, SP Muusikaprojekt 2007).

Aluseks on laulusalvestus Eliisabet Teoselt 1932. a. Urvaste kihelkonnast, koguja Herbert Tampere (EKM ERA, Fon 355 b)

Laev, vii meid sinna saarele, kus linnud söövad kulda ja hõbedat, kus pulmapillimeesteks on koduloomad ning midagi pole nii harilik nagu esmapilgul paista võiks.

Lauluteksti dikteeris Jaan Parm, Kolga kiriku karjamees 1878. a. Kolga-Jaani kihelkonnast, kirja pani Jaan Bergmann (H, Kolga-Jaani 3, 38 (37)). Lauluviisi on kirja pannud Tõnis Leppik Viljandi kihelkonnast 1912. a. (EKM ERA, EÜS IX 124 (4))

Laul räägib Eesti meeste värbamisest Vene tsaariarmeesse, Napoleon I vastu. Mõisas toimub meeste ülevaatus: "Saapad jalast, särgid seljast! Vaatame üle, olete kõlblikud või mitte. Käskkiri on tulnud, kui käed-jalad terved, tuleb minna. Mehi on sõtta vaja!".

Aluseks Kristjan Kiviloo laulu lindistus Kuusalu kihelkonnast 1962. a. (EKM ERA, RKM Mgn II 734 a). Salvestas Herbert Tampere.

Laul räägib mehest, kes värvatakse Türgi sõtta. Mees räägib: "Asjata kasvatasite mind, vanemad. Oleks võinud mind parem sööta metsloomadele, nüüd pole must enam teile mingit kasu."

Mees viiaksegi sõtta ära. Mingi kavaluse läbi jääb ta ometigi ellu. Veelgi põnevam - ta rikub ka sõjariistad nii, et need ei saa enam kedagi tappa. Selle eest antakse talle autasu ning mees jõuab koju. Kodus on kõik aga muutunud.

Laulu aluseks on Ann Beileri sõnad ja viis Järva-Madise kihelkonnast, kirja pannud 1910. a. Peeter Penna ja Voldemar Rosenstrauch (EKM ERA, EÜS VII 1606 (124), EKM ERA, EÜS VII 1501/90 (364).

Laul on mehe eneseirooniline pöördumine külma poole: "Küsi, külm, kus on minu kuub ja kasukas ja miks ma niiviisi külmetan, ah? Kas sellepärast, et suvi on möödas? Ega ma kaua külmeta, lasen eidel-taadil tuua uued, vanad jäid ju kõrtsi võla katteks. Ja pealegi, mu uus maja saab kohe valmis, siis kütan sauna kuumaks ja sinu, külm, jätan ukse taha. Mina aga istun saunas, viskan leili ning naeran su üle, va külm."

Laulu aluseks on Hargla kihelkonnast pärit Liis Peltseri laulud, millest ühe salvestasid 1936. a. Herbert Tampere ning August Pulst (EKM ERA, Pl 24 B2) ja teise Herbert Tampere 1935. a. (EKM ERA, Fon 440 c).

See laul on Hargla kihelkonna traditsiooniline nn. makekahja jagamise laul. Makekahi on rituaalne pulmajook, mida pakutakse spetsiaalsest kannust kõigile pulmalistele. Joogi eest antakse vastu raha. Kaasitajad ehk pulmalaulikud laulavad: "Tule joo meie kannust, noormees, meil on siin kallis õlu. Tee oma rahakott lahti ja anna tasu ka, häbi oleks ju sul see andmata jätta!"

Aluseks on Peetri kihelkonnast pärit Liisa Renteli laul mille kirjutasid üles Karl Viljak ja Karl Voldemar Rosenstrauch 1912. a. (EKM ERA, EÜS IX 932 (1) ja 1007/9 (93)).

Neiu läheb jõe äärde pesema ning jätab oma ehted kaldale. Kuniks neiu peseb, tulevad aga linnud ning viivad ehted ära. Neid läheb nuttes koju ning kurdab oma saatust vanemaile. Ema ja isa lohutavad: "Ära nuta tütreke, küllap tuleb rikas kaupmees, saad uued."

Teksti aluseks on Anu Tambergilt Haljala kihelkonnast 1891. a. üles kirjutatud värsid (EKM ERA, H II 38, 131 (6)), koguja Julius Aleksander Rehberg (Reepärg). Viisi aluseks on Haljala kihelkonnast 1913. a. Tohver Klemborkilt üles kirjutatud laul (EKM ERA, EÜS X 1444 (23) ja 1703 (278)), kogujad Julius Mark ja Karl Viljak.

Laas, kus noormees magatas tüdrukuid, hakkab kuivama. Linnudki lõpetavad okstel laulmise. Et taastada endine olukord, otsitakse lepitajat. Metsa ristijat. Tuuakse papid ja köstrid, kelle tegevusest pole sugugi abi. Ei olnud abi ka sellest, kui ohverdati lambaid ja veiseid. Kui ohverdati laps, jäi mets rahule.

Lauluteksti aluseks on 1908. a. Mari Metsalt Palamuse kihelkonnast kirja pandud värsid, koguja Hans Karu (Karro) (EKM ERA, EKS 48, 11 (3))

Kus on kõigi kurbade ja väetimate kodu? Kas sellist paika ongi? Seal, kus tuul on teinud toa ja udu on ehitanud uksed.

Laulu aluseks on Herbert Tampere toimetatud tekst, laulis Mari Kullamägi Kadrina kihelkonnast, kirja panid Karl Viljak ja Karl Voldemar Rosenstrauch 1913. a. (EKM ERA, X 2534 (79), 2502 ja 2694/7 (267))

Kõige noorem vend läheb sõtta ning selleks valmistatakse teda pikalt ette, antakse kaasa toidumoon ja raha. Enne teele minekut tehakse saunagi, seal jagab õde õpetussõnu: "Ära ole esimene ega viimane - need tapetakse. Kes keskmine, jääb ellu." Kui vend saabub viimaks sõjast, ei tunne ükski kodune teda enam ära - võõras mees, sõjariistad, sõjarõivad seljas. Ainus, kes venna ära tunneb, on õde - oma mees, omad riistad, omad rõivad. Vend pajatab õele sõjas olemisest - seal pole aega armsamaile mõelda. Sõjas on tähtis terav mõõk ja hea hobune, vaid need päästavad mehe võitlusväljalt, mis on täis verd ja langenuid.