Regilaulu podcast: III HOOAEG
Regilaulu podcasti kolmas hooaeg jõudis kuulajateni 26. jaanuaril 2022. a.
Kolmanda hooaja kümnes episoodis on regilaulude eestlauljateks Mari Kaisel, Jako Reinaste, Rein Järvelill, Minni Oras, Urmas Kalla, Celia Roose, Kadri Mägi, Kairi Leivo, Leanne Barbo ja Maria Michelson ehk Kuraga Mari.
Selle ning ka eelnevate hooaegade valmimisse andis suure panuse Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur Janika Oras.
Kolmandal taskuhäälingute hooajal pöörame erilist tähelepanu järellaulja ja eestlaulja suhetele regilaulude laulmisel, seetõttu on kaasatud laulugruppe ja -sõpruskondi, kes on harjunud koos laulma.
Regilaulu podcasti kolmandal hooajal tutvustavad regilaule, nende iseärasusi ja mütoloogilise laulumaailma tagatubasid Lauri Õunapuu ning Paul-Eerik Rummo.
Mari Kaiseliga laulab koos Lummo Kati Leelokoor: Meel Valk ja Triin Vissel. Jako Reinastega laulab koos Aruküla rahvalauluansambel Lüü-Türr: Andrus Rähni, Jürnas Rähni, Alari Kruusvall, Jaan Palu, Erik Sikk, Kalmer Kaasiku, Tiit Saare, Guido Liiskmann Ja Tiit Reeder. Rein Järvelillega laulis koos Seto Miihi Summ: Evar Riitsaar, Rein Kooser, Ain Raal, Merik Ivask, Mart Uibokand, Henn Küppar, Aare Hõrn, Peeter Pai ja Guuri Piholaan. Minni Orasega laulis koos Väike Hellero: Leanne Barbo, Maali Kahusk, Pihel Kuusk, Liisi Laanemets, Janika Oras, Maarja Oras, Kadi Sarv, Mari Sarv, Kati Soon ja Meel Valk. Urmas Kallale laulis järgi ansambel Ütsiotsõ: Lauri Sommer, Andreas Kalkun ja Kaspar Kolk. Celia Roosega laulis koos sõpruskond Karula Naase: Meelika Hainsoo, Epp Margna, Lilian Freiberg, Kaili Preismann ja Tiia Morfin. Kadri Mägiga laulsid Kadrina Kadrid: Merike Taza, Viive Tuuna, Leili Lehemets ja Kaire Tomson. Kairi Leivo järellauljateks olid Laudaukse Kääksutajad: Katrin Laidre, Maria Laatspera ja Evelyn Rosenberg. Leanne Barboga laulsid kaasa Leigarid: Ermo Hüüdma, Velli Rajangu ja Thalia Eccles. Maria Michelsoniga laulis koos Kuraga Mari ema Kuraga Helga.
1. Mari Kaisel ja Lummo Kati Leelokoor “Õhtulaul”
Laul on õpitud 1949. a. helisalvestuse järgi, kus seda laulis Anne Vabarna koos kooriga. Kogujad Richard Viidalepp ja KKI rahvaluule-ekspeditsioon (EKM ERA, KKI, RLH 49:4 (7)).
Laulame hilja õhtul, õhtuvilul veeretame viise. Ennäe seda õnneõhtut, vaat kui tuleb jälle hoolehommik! Õhtu kutsus meil kõik lapsed kokku, hommik on aga nagu võõrasema - ajab hoole peale. Õhtuaeg on ilus ja lahe. Naised, te noorekesed, linikpead linnukesed, olete kui ilusad õunad, seisate siin ühes kobaras koos kui sibulakimp.
2. Jako Reinaste ja Lüü-Türr “Arg kosilane”
Laulu teksti panid kokku Lauri Õunapuu ja Jako Reinaste Suure-Jaani kihelkonnast üleskirjutatud sarnastest regilauludest. Viisi aluseks on Suure-Jaanist pärit lauliku Liisa Kümmeli kaks sama laulu esitust, millest ühe salvestas Herbert Tampere 1961. a. (EKM ERA, RKM, Mgn II 518 a) ning teise Ingrid Rüütel 1963. a. (EKM ERA, RKM, Mgn II 879 a).
Laulutüüp "Arg kosilane" räägib arglikust noormehest, kes piilub eemal mängivaid neidusid. Noormees on piisavalt vana, et mõelda naisevõtmise peale. Kuidas aga noort naisterahvast võluda, teda kõnetada, seda noormees ei tea. Nii fantaseeribki poiss sellest, kuidas ta püüab tütarlapsi nagu jahiloomi - paelad, püssid ja lõksud ju saavad alati metslooma kätte. Kas jääb aga püüdmine ainult fantaasiaks või proovib noormees ka mõnd muud meetodit, jääb saladuseks. Neidusid ta kätte ei saa. Seejärel läheb noormees koju ja kurdab oma muret vanemaile. Isa-ema trööstivad ja õpetavad poega, et ega siis pruuti jahilooma kombel püüta.
On selge, et taolised laulud ei põhine tõestisündinud juhtumitel, ehkki selliseid seiku võib elus ette tulla küll. Pigem julgustatakse lauluga noori mehi oma tulevasele mehepõlvele vastu astuma ja mitte häbenema oma saamatust kosimisel või pruudi valikul.
3. Rein Järvelill ja Seto Miihi Summ “Olin öö läbi üleval”
Teksti aluseks on 1986. aastal IV Seto Leelopäeval Jaan ja Vaike Sarve salvestatud laul Igor Tõnuristi ja ansambli Leegajus esituses (EKM ERA, RKM, Mgn ER 49 (10)). Viisi aluseks on 1992. a. VI Seto Leelopäeval Värska leelokoori Kuldatsäuk lauldud laul, mille salvestasid Anatoli Garšnek ja Hillar Peets (EKM ERA, RKM, Mgn ER 78 (3)). Mõlemad salvestused ilmusid Võru Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikus “Ülgeq ütte!” (1999).
Ma olin öö läbi üleval, väljas hakkas juba valgeks minema. Põletasin ära terve kubu peergusid ja teise kubu tõrvapirde. Tõrvapird hakkas pakuga tõrelema, ühed mustad olid nad aga mõlemad. Nägin siis päikest tõusmas, aovalgust saabumas. Teisest talust tuli tõrvast suitsu, mujalt taludest musta suitsu. Minu kodu suits oli aga kuldne ja hõbedane.
Talvisel perioodil tubaseid töid tehes ei olnud tihti öösitigi puhkamiseks aega, kõik tuli ära teha enne, kui uued kevadised tegemised peale tulid. Kui öötööd olid pirruvalgel lõpetatud, ootasid päikesetõusul juba päevatööd. Suitsutarest lahkudes pandi ahi küdema.
Võibolla oli laul inspireeritud sellest, et niiske haoga reheahju kütmist alustades tulebki tulest esmalt läbipaistmatut musta suitsu. Kui kuumus on ahjus juba üleval, põlevad puugaasid puhtamalt ja ka suits on seetõttu hele ja läbipaistev, hagudega küttes veidi kollakaski. Seega võib aimata, et laulja talu on teistest tublim, nende ahi on kütte pandud palju varem kui teistes taludes, järelikult mindi ka varem välja tööle.
Samu motiive sisaldavad laulud räägivad tihti ka kullassepa ja ehtetöödest. Ka ehtesepa talust tõusev suits on regilauludes kuldne ja hõbedane.
4. Minni Oras ja Väike Hellero “Vadja kiigelaul”
Lauluteksti aluseks on kaks vadja laulu, millest ühe kirjutas üles Karl August Engelbrekt Ahlqvist aastatel 1854–1855 Ingerimaal Kattila lähedalt Peen-Rudja külast (Pien Rudd’a/Pieni-Rutja) Anna Ivanovnalt (SKVR IV3 4654) ning teise kogus Axel August Borenius-Lähteenkorva 1877. aastal anonüümselt lauljalt Ingerimaal Kattila lähedalt Mati külast (Mati-čylä/Mattija) (SKVR IV3 4680). Lähteenkorva kirjutas koos sõnadega üles ka laulu viisi, millest lähtub siinne esitus.
Mati külast pärit laulja teadis Lähteenkorvale öelda, et seda laulu lauldi suvistepühal. Oma küla kauniduse kiitmine, vahel ka naaberküladega võrdlemine, on läbi aegade olnud üks tähtsatest lauluteemadest paljudel pidudel ja kooskäimistel. Ka kiigel lauldi ja kiideti oma küla ja oma küla inimesi. Selline lauluga kiitmine annab tugeva identiteeditunde, aitab hinnata oma kodupaiga ilu.
“Minu küla, minu elupaik on maailma kõige ilusam, see on ehitatud väga hea koha peale. Küla üks serv ulatub mere ning teine päikesetõusu poole. Küla all on järv ja nurmel on pähklimets. Külas on allikas, kust voolab magusat vett. Kalad koevad suisa kaevus, latikad lauda palkides ja havid aiateivastes.”
5. Urmas Kalla ja Ütsiotsõ “Venna otsija”
Lauluteksti seadis Setomaa ja Räpina kihelkonna arhiivitekstidest kokku Urmas Kalla. Viisi aluseks on Johannes Raudsepa Räpina kihelkonnast kogutud lauluviis, mille ta saatis Karl August Hermannile 1888. a. (EKM ERA, EÜS IV 634 (1414)).
Laul "Venna otsija" kannab endas mitut tähendustasandit, nagu ka müüdid või muinasjutud. Esimene neist on lihtne argine narratiiv - vend läks tööle, uppus ära või viidi sõtta, omaksed läksid venda otsima ja said ta kätte.
See, mida tahetakse "päriselt" öelda, milliseid sümbolid ja arusaamad on jutustuse taga, võib ajastute lõikes muutuda. Me ei pruugi müütilist teksti samamoodi mõista nagu sadakond või rohkem aastat tagasi elanud inimesed. Mõned sümbolid ja tähendused on ajastute lõikes universaalsed, teised vaid aimatavad ning suur osa jääb paratamatult siiski selgusetuks.
Vesi on tihti müütiliseks piiriks elus ja eluta maailma vahel. Vesi võib olla ka müütiline surnute maailm, kus käib peaaegu samasugune elu nagu siinilmas. Täies ehtes vend, kes on selili vees, võib olla hukkunu. Vanamees, kes reedab venna asukoha, võib olla abivaim või tark - või ka lihtsalt juhatav märk. Sõlge kasutati aga ennustusvahendina või "teise ilmaga" suhtlemiseks. Siin laulus pakutakse sõlge kadunud vennale, et ta saaks sellega end vee pealt päästa ja maale sõuda.
On selge, et laul on tugevalt mütoloogilise alatooniga. Selle "lahtikodeerimine" on aga iga kuulaja ja laulja enese teha - üheselt võetavat seletust laulule pakkuda ei saa.
6. Celia Roose ja Karula Naase “Meeleline”
Laulusõnade aluseks on M. Lepa poolt Sangaste kihelkonnas 1889. a. üles kirjutatud värsid (EKM ERA, H III 10, 572/3 (4)). Viisi aluseks on Hargla kihelkonnast Liis Peltserilt 1935. a. salvestatud pulmalaul (EKM ERA, ERA, Fon 439 a), koguja Herbert Tampere.
Pulmalaulikud, olgu pruudi- või peigmehepoolsed, laulsid pulmades kindlaid tegevusi ja rituaale saatvaid ning kirjeldavaid laule. Rituaalsete laulude hulka kuulusid ka noorpaari kiitmised ja laitmised. Tihti arenes pruudi- ja peigmehepoolsete laulikute vahel dialoog, kus haarati teineteise värssidest kinni ning keerati nende mõte pahupidi - püüti vastulauljaid sõnaosavusega üle trumbata.
Üks säärane kiitmise ja laitmise aeg oli siis, kui pulmarahvas jõudis koos pruudiga peigmehe majja, pruudi uude koju.
7. Kadri Mägi ja Kadrina Kadrid “Ühtelaulmine”
Teksti aluseks on Arnold Friedrich Johann Knüpfferi poolt 19. sajandi alul Kadrina kihelkonnast kogutud laul (EKM ERA, EKÜ, F 232 a1, 159/60 (134)). Laulu viis on pärit samuti Kadrina kihelkonnast, selle kogusid Voldemar Rosenstrauch ja Karl Viljak 1913. aastal Leenu Ahlbergilt (EKM ERA, EÜS X 2529 (61)).
Koos laulmine tekitab tunde, nagu oleksime sugulased, vennad ja õed. See on seesama tunne, mida laulukoorid laulupeol tunnevad - ühtelaulmine ja ühesolemine. Võib ju mõelda ka laiemalt - kui mitmed erinevad seltskonnad laulavad samu laule, mida teame meiegi, siis tunneme ka nende teiste suhtes teatud hingesugulust. Ja veelgi laiemalt - võibolla on see sama tunne, mida me nimetame rahvustundeks, kõneldes sama keelt ja elades samas inforuumis?
8. Kairi Leivo ja Laudaukse Kääksutajad “Lähme hellad, käime kullad”
Aluseks on Peetri kihelkonnast pärit laul, mille teksti ja viisi kogusid 1911. a. Peeter Penna ja Voldemar Rosenstrauch abielupaari Ann ja Toomas Volki käest (EKM ERA, EÜS VIII 488 (41) ja 594/5 (114)).
Teekäigul võib laulda mitmel põhjusel. Laulmine lühendab teekonda ja peletab väsimust, hääl on ka hoiatuseks metsloomadele, kes ei soovi kõndijate teele sattuda. Laulu kaja ühendab lauljat ümbritsevaga, aitab suhestuda teeäärse metsaga ning sellega, mis tema sees.
On öeldud ka, et pikka teed tuleb nautida - siis pole muid kohustusi kui üks, mille sa jätsid selja taha ja teine, mis on alles kaugel teekonna lõpus. Kõik orjad, peretütred, härjad, kes käisid siin enne meid, kõndisid oma rada tuimalt. Meie aga rõkkame, nii et mets kajab.
9. Leanne Barbo ja Leigarid “Ei ole luba tuulel tulla”
Laulu seadis kokku Leanne Barbo, võttes aluseks kaks Kuusalu kihelkonnast kogutud laulu, millest ühe kirjutasid 1911. a. Mai Kravtsovilt üles Karl Viljak ja Gustav Vilberg (EKM ERA, EÜS VIII 2172/3 (460)) ja teise salvestasid Salme Hirrendilt Ruth Mirov, Loreida Raudsep ja Helgi Kihno 1960. a. (EKM ERA, KKI, RLH 60:16 (3)).
Rannarahvas teab, et torm tuleb niikuinii. Keegi ei tea, millal võib tuul paisuma või meri tormama hakata. Kui aga oma sugulased on merel, loodetakse, et torm tuleb siiski millalgi hiljem. Alles siis on luba tuulel tulla ja sajul sadada, kui kallid on kõik kodus tagasi.
10. Maria Michelson “Uni, tule huigates”
Laulu aluseks on Kihnu saarel salvestatud laulud, millest ühe laulis 1959. aastal Lemsi külas Anna Köster, kogujaks Ottilie Kõiva (EKM ERA, RKM, Mgn II 269 b). Teise laulu salvestasid Ottilie Kõiva ja Lilia Briedis samal aastal Rootsikülas Olga Lamendilt (EKM ERA, RKM, Mgn II 272 f).
Laste hällilauludes on uni tihti personifitseeritud müütiline tegelane, keda palutakse või kästakse tuppa tulla ja laps uinutada. Mõnikord võib unelaulude tekst olla ka segu paljudest erinevatest lauludest, mis ainult kaudselt on seotud magamise või puhkamisega. Unelaule pikalt lauldes võidi anda vaba voli improvisatsioonile. Laulu sisu ei olnud nii tähtis kui selle eesmärk - rahustada uinujat, hoida lapse tähelepanu niikaua, kuni ta magama jääb.