Regilaulu podcast: IV HOOAEG

Laul on õpitud Natalia (Nati) Tarkuse ja Mikitamäe leelokoori Helmine järgi Vaike Sarve koostatud albumilt "Helmine" (Tartu, Eesti Kirjandusmuuseum 1999). Lauluteksti täiendas Lauri Sommer Setomaa ja Räpina kihelkonna arhiivitekstide eeskujul.

Jõekene-järvekene, kallis kalarannakene, su ääres on mõnus ja ilus elada. Järves on kuldseid kalu, hõbesaba-hauge ja kuldluid-lutsukesi. Kui tuleb ilus kevad, jõuab kalapüügi aeg. Võtsin nooda nurga pealt, sajasilmsed võrgud seinalt ja läksin kala püüdma. Kaasa läks kala kaema: talle tuuakse tuurakalu tule peale ja eluskala katlasse. Neid suuri kalu soomustest puhastades ja pakse kalu lõhestades kulub sõrmest hõbesõrmus – kuldne vits.

Nati Tarkus, kelle eestlaulmise järgi on siinne laul õpitud, mäletas, et nõnda laulsid noored neiud. Selliseid laule laulnud ka mehed, nii töö- kui peolauluna, ajaviiteks. Ilus elu kalajärve ääres ning tänulikkus hea saagi üle kõnetab ju kõiki järveranna elanikke.

Laul on õpitud salvestuselt, mille kogusid Kihnus 1975. a. Ottilie Kõiva, Ingrid Rüütel ja Olav Kiis ning millel laulsid Olga Sutt, Tatjana Vidrik, Marta Pull ja Leida Mätas (EKM ERA, RKM, Mgn II 2723 f).

Laul sellest, kuidas videvikul pärast tööaega kõlab hääl kõige vägevamalt ja kaunimalt. Õhtune niiskus annab ka reaalse akustilise efekti. Kui päike enam ei kuivata ja maale langeb kaste, kannab niiskus häält hästi edasi – just nagu siin ja teistes taolistes regilauludes öeldud. Lauljate hääl tundub nii võimas, et ainuüksi laulu kõla teeb ära töö, milleks muidu oleks vaja hulga häid noori mehi.

Laulu aluseks on Kuusalu kihelkonnast Risanda Kravtsovilt 1969. a. salvestatud laulud (EKM ERA, RKM, Mgn II 1608 c, 1608 e ja 1547 c), kogujateks Ingrid Rüütel, Ottilie Kõiva ja Hilja Kokamägi.

Eelkõige põhjarannikul Kuusalu kandis tuntud mänguline regilaul, kus noormees kutsub neidu enda juurde videvikku veetma, neiu aga toob ikka ja jälle põhjuseid, miks ta tulla ei saa. Laul ongi nagu omamoodi flirt, kus noormees ja neiu esitavad otsekui kokkulepitud kahekõne. Neiu ei saa tulla noormehe juurde, sest erinevad koduloomad häälitsevad ja neiule tundub, et just tema pärast. Noormees aga rahustab, et keegi neist ei tee neiust välja, nad häälitsevad hoopis teistel põhjustel. Et lõpuks oleks äraütlemine noormehele selge, käib neiu välja trumbi – ma ei tule, sest teie elamine on must, kole ja hirmuäratav.

Lauluteksti aluseks on 1840. aastatel Arnold Friedrich Johann Knüpfferi (1777–1843) kogutud tekst Kadrina kihelkonnast (EKM ERA, E 63138). Viisi aluseks on Kadrina kihelkonnast Elisabet Varilt 1970. a. salvestatud laul "Minu peig on pilliseppa" (EKM ERA, RKM, Mgn II 1843 c), koguja Mall Hiiemäe.

Laul kaugel viibivast kaasast on tõenäoliselt mõeldud eelkõige lähikondlastele. Naine ei pöördu siin mitte oma kaasa poole, vaid nende poole, kes teda kuulevad - et nad mõistaksid tema saatust ja üksiolemist. Mees on läbi tormi ja vihma jõudnud kuhugi kaugele, nõnda et temast pole nädalaid ega suisa kuid kuuldagi. Naine soovib talle parimat – saatku tuul tal terviseid ja tarka meelt. Eemal viibivat meest saadab edu kõigis ettevõtmistes seal kaugel. Siiski kahetseb naine, et ta ei saa olla oma kaasa käeulatuses ega magada tema juures. Igatsev naine soovib: "Jumal magagu sinu juures!" Sarnaselt sõnastud soovi kohtab mitmetes kultuurides, selles peitub lootus, et eemalviibiv kaasa jääb truuks sellele, kes teda tagasi ootab. Laulus väljendatud mõtted ja soovid on ühised paljudele abielunaistele, kelle mehed on kaugel tööl.

Laulu aluseks on 1972. aastal Setomaal Jaan Sarve ja Kristi Salve kogutud laul vendade Nikolai ja Jaan Johannes Jallai esituses (EKM ERA, RKM, Mgn II 2298 k). Salvestus ilmus ka Võru Instituudi ja Eesti Kirjandusmuuseumi kogumikus “Ülgeq ütte!” (1999).

Istusin ilma äärel ning vaatasin kuu servalt – meie vennal oli nii pikk ja tihe rukis, et ei kana nokk ega sea kärss ei mahtunud vahele. Kui ta kodust minema hakkas, pani suure tengelpunga põue ja virutas rahakoti tõlda. Mündid jooksid mööda teeääri ja raha rattarööbastes.

Nagu lüürilistes lauludes tavapärane, on selles rikkusest kõnelevas laulus kokku saanud mitme erineva regilaulu motiivid. Nõnda liidetud vormelid ja mõtted moodustavad täiesti uue loo. Neiust, kes müütilises laulus istub ilma äärel ja ootab väljalunastamist või kosimist, saab juhuslik vaatleja. Voorimeeste kiitlemisest, et nende eest teenivad raha vankrirattad, saab muhe jõukusega uhkeldamine – vaat, kus meil on ikka kõik hästi!

Laul on üles kirjutatud Väike-Maarja kihelkonna laulikult Peeter Tiitsmannilt 1910. a. (EKM ERA, EÜS VII 1855/7 (43) ja EÜS VII 2165 (178)). Kogujad Karl Voldemar Rosenstrauch ja Peeter Penna.

Pidu ja muusika käivad käsikäes – nii nagu praegu, nõnda ka muiste. Pidude juurde on läbi ajaloo ikka kuulunud õlu ja pillimees, peo nael. Pillimees on kõigi lahkete võõrustajate tähelepanu keskpunktis, ilma temata oleks lõbu hulga vähem. Niikaua, kuni kõrtsilistel raha jätkub, makstakse kinni pillimehe joogid. Omal ajal oli see ka kõrtsimuusiku ainus tasu. Seetõttu on tavaline, et kõrtsipillimeeste laulud rääkisid sellest, kuidas pillimäng ei too perele leiba lauale. Laulu minategelases on aga veel piisavalt nooruslikku uljust, et laulda, kuidas ta kiirelt aiva jooke kõhtu kallab – teeb õllele palavat, kütab õllekapale kasuka ja teeb humalale uue kuue. Siiski vaatab minategelasest joogisõber purjutajatele viltu - näe, kübar on peas, aga mõistust selle all mitte. Ehk on laul ka omamoodi õpetussõnaks teistele pillimängijatele.

Lauluteksti seadis Tõstamaa, Jõelähtme ja Järva-Jaani kihelkonna arhiivitekstidest kokku Oliver Kõrre (EKM ERA, EÜS X 2030 (273), EÜS VII 1573 (82), E 24925 (10) ja E 26267 (2)). Viisi aluseks on Kuusalu kihelkonnast pärit Jakob Parkase lauldud laul "Hiiut-tiiut tieda mööda" (EKM ERA, KKI, RLH 60:20 (5)), kogujad Ruth Mirov ja Helgi Kihno 1960. a.

Külalaulud alkoholi pruukimisest on tihti eneseiroonilised. Eks kõrtsikülastajate hulgas on alati inimesi, keda heas mõttes peo hingeks peetakse, aga ka neid, kellega purjus peaga asju pigem ei aeta. Õigel peol ei puudu kunagi muusika. Ka rahvaluulekogujad on kirjeldanud situatsioone, kus kõrtsihoones ööbijail ei olnud võimalik magada, kuna kõrtsirahvas laulis valju häälega katkematult öö läbi. Jääb küsimuseks, kas pidevalt lauldes – muuhulgas kaunis pikki laule – on võimalik samal ajal nõnda palju juua, kui lauludes kõneldakse. Kõrtsilaulude peamine funktsioon on kindlasti meelelahutus. Ja mis oleks eestlasele parim meelelahutus kui enda pahede üle muigamine? "Viltu" laulus korratakse paljude värsside lõpus üht ja sama sõna. Seda lihtsat võtet, millega saab värsilõpud kokku kõlama panna, peetakse üheks sammuks üleminekul algriimilt lõppriimi kasutamisele.

Viisi aluseks on Setomaalt Ton´a külast pärit Anne Vabarna laul, mille salvestamist 1936. a. Riigi Ringhäälingus korraldasid Herbert Tampere ja August Pulst (EKM ERA, ERA, Pl 25 A3). Teksti aluseks on lisaks salvestusele Joosep Hurda poolt Setomaalt Vilo külast üleskirjutatud laul, mille laulis Anni, Semmeli naine (EKM ERA, H II 4, 449/50 (187b)).

Äiu-kussu lapseke, väikene. Kussu, lapseke, suuremaks, päevakese jagu pikemaks. Kallis tilluke tütreke, mu väike lagleke, mis ma saan tibukese hoidmise eest? Saan unetud ööd. Saan aga ka tubli nõeluja, abiks emale, jalavarjude siduja, abiks isale. Kasva, lapsekene, karjuseks, karjavitsa hoidjaks! Sind, sülelast hällitades ja kasvamist oodates uinun ma isegi. Kui sa saad suureks, hakkad minu ees minema, minu eest kõike tegema. Aga seni tuleb mul ise ees minna ja tööd ära teha, sest mu väikesed on veel hällis. Ma ei saa öösel magada ega lõuna ajal pikutada, sest sa nutad palju. Kulla tütreke, jää nüüd ometigi magama!

Eesti vanemad hällilaulud, nagu seegi, järgivad sageli vibuhälli kiigutamise rütmi. Säärastes hällides, mis riputati teibaga laetalade või palkide vahele, on lapsi unele suigutatud läbi aastasadade. Ka praegusel ajal lauldakse sarnase arhailise viisiga hällilaule, ehkki vibuhällid vahetusid aegupidi jalashällidega ja need omakorda vooditega. Setomaal kasutatud uinutussõnad "ts´uu" ja "ljuu" on samuti üsna arhailised ja kasutusel mitmetes keeltes. Ka sakslased on kasutanud sõna "lullen" kiigutamise tähenduses, inglased "lulla-by" – hällilaul, ladina keeles tähendab "lallare" uinutama. Sama universaalne on paljudes keeltes häälitsus "ts´uu", ütleme ka praegu rahustades tihti "tšš" või "psst".

Neid häälitsusi kasutatakse hällilauludes lapse tähelepanu püüdmiseks ja rahustamiseks, lisades sõnades iga vanema ootusi – et lapsest kasvaks tubli töötegija ja abiline.

Eestlaulja Kairi Leivo õppis laulu oma vanatädilt Olga Ohtlalt ja Õie Sarvelt, kes omakorda õppis laulu oma vanaemalt Matrjona Suuverelt.

Ketra, vokk, siidi ja vasklõnga, üle tee metsatukka ja sealt söödile, kus tärkab rohi ning harunevad heinad. Peigmees ütles männikust, kaasa sõnas kadastikust: "Koju, koju, noor neiu, kodus on ema suremas ja isa heidab hinge!" Neiu vastab: "Oskan iseenese tarkusestki toimseid ja labaseid kirju kududa. Koon keeruliste kirjadega mustreid, siia maale sinised, teisele maale toimseid ja Venemaale punaseid.”

Voki või kedervarre (värtna) laulu on lauldud ketrustel ajaviiteks. Setumaal tuntakse ka selliste laulusõnadega ketramise mängu, mis on põimunud rõika- või naerikitkumise mänguga. Mängu algussõnades laulavad rõigaste või naeriste valvajad neidsamu kedervarre sõnu. Osa mängijatest on naerid. Naerivargad tulevad naereid varastama ja saavadki need ühel või teisel moel kätte. Tavaline on see, et „naerid“ hoiavad üksteisest kinni ja takistavad „kitkujaid“. Laulusõnade tõlgendamiseks näib hästi sobivat mänguvariant, kus kaks rõigaste valvajat ja eestlauljat imiteerivad lõnga ketramist. Osa mängijaid on rõikad. Ketrajad jäävad peale ketruslaulu magama. Seepeale saabub kaks noormeest ning äratavad nad oma küsimustega: "Mis te siin magate, näidake meile teed Riiga!" Järgneb lühike improviseeritud dialoog, kus poisid püüavad ketrajaid eksitada või rõikapõllust eemale meelitada. Ketrajad juhatavad noormehed Riia teele, manitsedes siiski, et nad ei läheks sealt, kus on rõikapõld. Noormehed lähevad aga otse rõikaid varastama. Kui kuritöö on saanud ilmsiks, ehitatakse lauldes rõikapõllule ümber mängijatest aed. Seepeale kordub mäng uuesti kuni kõik rõikad on nopitud.

Sõnade aluseks on Peeter Ruubel-Kõrnitse poolt Halliste kihelkonnas 1889. a. üles kirjutatud laul (EKM ERA, H II 22, 200/3 (89)). Viisi aluseks on Karksi kihelkonnast pärit Mai Mölderilt 1961. a. salvestatud laul "Mine üle, vihmakene" (EKM ERA, RKM, Mgn. II 587 g), kogujad Ellen Liiv ja Ingrid Rüütel.

"Kalaneitsi" on üks kummalisemaid laule eesti müütiliste laulude varamus. Tütarlaps näeb und. Ei olegi selge, kas uni jätkub ka ärkvel olles või kõneldakse unest mõistu. Unes, millele neiu otsib külanaistelt tähendust, näeb ta suurt puud, mille juurte ja okste vahelt voolab jõgi ning jões ujub kala. Seejärel palub neiu venda, et see kala kinni püüaks. Viimane püüabki kinni ning toob koju. Kui kala aga lahti hakatakse lõikama, ilmuvad kalast nähtavale ehted ja rõivad. Kala, kes on ühtlasi naisterahvas, ehete ja riiete kandja, ütleb, et ta ei ole tulnud maailma söömiseks. Ta on tulnud inimeseks, maailma ilu pidama.

Kalaneitsi müüdil on palju erinevaid tõlgendusvõimalusi. Baltimaades ja kaugemalgi on sarnaseid lugusid libakaladest, kes peale muutumisrituaali jäävad inimesteks. Soomlased tunnevad Vellamo neiu püüdmist, mis on oma sisult kaunis sarnane, ehkki soome legendides põgeneb kalaneitsi tagasi merre. Samuti ei ilmu soome müütide kaleneitsi kala seest, vaid ongi pool-kala. Sarnast müüti, kus neiu rõivad ja ehted ilmuvad nähtavale vendade püütud hirve nahka nülgides, leiame Skandinaavias. Võibolla on aga tegu kosmoloogilise müüdiga, kus iga sümboli taga võib leida tähenduse tähistaevast? Või on tegu pelgalt kosjafantaasiaga.